TEIE LOOD 

(Lisatud Vaimsuse poolt 29.05.2026)

"Mul on autism ja olen olnud välja jäetud ja kiusatud nii kaua, kui mäletan. Olen enda erinevust häbenenud ja olnud oma enesekindlusega tõelistes sügavustes. Kuid olen tänu enda perele, sõpradele ja positiivsele mõtteviisile suutnud areneda ning loodan, et ka teised suudavad seda!" 

(Lisatud Vaimsuse poolt 31.05.2026)

"7. klass, olin just koolis uus ja poiste klass ei võtnud mind väga klassi vastu, tänu sellele tuli juhtumeid kus mu pinal põletati ära, pastakaga löödi jalga nii et sinna jäi arm järele, yhe korral isegi ähvardati mind noaga."

(Lisatud Vaimsuse poolt 31.05.2026)

"Noorena olin oma keha suhtes väga kriitiline. Millegipärast mõtlesin, et olen teistest erinev füüsiliselt. Ma ei näinud isegi siis tulemusi, kui tegin trenni. Võrdlesin end pidevalt teistega. Vihkasin kitsaid riideid ja piltidel olemist. Ma olin karm, julm enda vastu. Ühel hetkel hakkasin vähem sööma, et vaadata kas mu keha muutub. Ma märkasin muutusi ja see pani mind meelega veel vähem sööma. Iga kord, kui sõin rohkem, tundsin suurt süütunnet. Mu aju siseldas mulle negatiivseid mõtteid kui sõin normaalselt või üle. Asi läks nii hulluks, et mul tekkis buliimia. Ma ei suutnud abi küsida, sest mu mõistus pani mind uskuma, et kui ma sellest räägin, kaotan oma ilu. Seetõttu hoidsin kõike saladuses. Nii kestis see mitu kuud, kuni ühe koolipäevani. Mul oli väga imelik olla. Olin näost kahvatu ja tundsin, et tahan oksendada, aga ei saanud. Arvasin, et olen lihtsalt haige. Läksin klassijuhataja klassi puhkama ja kutsusin ema endale järele. Samal ajal, kui ema ootasin, tuli kõik üles. Tegelikult polnud mul mitte midagi välja oksendada. Oksendasin ainult maomahla, ja seda väga palju. Olin väga üllatunud. Ma poleks arvanud, et ma oksendan maomahla. Mu klassijuhataja aitas mind ning ema viis mind perearsti juurde. Mul ei olnud enam muud valikut kui kõik ära rääkida. See oli väga raske, sest tundsin häbi. Arvasin, et nüüd on minuga lõpp. Õnneks aitas ema mul teraapiasse saada. See oli minu jaoks raske. Oli raske tunnistada, et see on tõsine asi. Ma püüdsin sellest nalja teha ja mitte niii tõsine olla. Õnneks terapeutaitas. Sain vajalikku abi. Ta aitas mõista, et see pole okei, kui ma teen seda endale. Sellest ülesaamine võttis kaua aega. Oli raskeid päevi. Oli päevi ja isegi nädalaid, milall sain hästi hakkama, kuid siis juhtus jälle, et läksin WC-sse oksendama. Mida kauem teraapias käisin, seda harvemini seda tegin. Tasapisi hakkasin toime tulema. Ühel päeval märkasin, et ma pole seda ammu teinud. Praeguseks olen olnud mitu kuud sellest vaba. Vahel tuleb see soov tagasi, kuid nüüd olen tugevam. Tegelen endiselt oma enesehinnanguga, kuid olen enda vastu palju vähem karm. Mul on inimesed ümberringi, kes hoolivad minust ja armastavad mind, ning see aitab samuti. See on pikk protsess, kuid täna olen palju paremas kohas kui varem. See oli raske, ma kannatasin palju, sest ma olen väga kriitiline enda üle. Õnneks inimesed minu ümber on aitanud mind aru saama, et ma ei peaks olema nii julm. See võitlus pole läbi, see pole kerge ning see ei lähe ära nii kiiresti. Aga inimesed aitasid mind. Abi küsimine oli kõige raskem, aga see oli kõige parem otsus mu tervise jaoks." 

(Lisatud Vaimsuse poolt 01.06.2026)

"Mu naaber viskas mulle ükskord reketiga vastu pead. Pärast seda olin väga kurb, aga hiljem andis ta mulle kommi ja naeris mu üle. Nüüd on mul selle pärast kogu aeg halb tunne."

(Lisatud Vaimsuse poolt 02.06.2026)

"Kui ma olin neljandas klassis hakkasid mu klassivennad mind kiusama ja paksuks sõimama. Mitte ükski õpetaja ei aidanud mind ning võtsid tihti kiusajate poole. Peale seda, kaotasin ma oma enesekindluse ning hakkasin endast halvasti mõtlema. See aeg minu elust on mind palju mõjutanud, kuid olen nüüdseks juba paar aastat olnud enesekindel oma kehas ning proovin jääda alati iseendaks! Kui sind on kiusatud või siiamaani kiusatakse siis palun põõrdu näiteks õpetajate, sõprade või vanemate poole, jagatud mure on alati kergem kanda! Sa ei ole selles üksi ja alati leidub lahendus su probleemile:) "

(Lisatud Vaimsuse poolt 02.06.2026)

"13-aastaselt tekkis mul väga suur terviseärevus. Olin pidevalt mures, kui kaua veel elan, kartes, et mul on mingi surmav haigus. Perearst suunas psühholoogi vastuvõtule, kuid paari järgneva kuuga muutus mu ärevus hoopis depressiooniks ning mind ei huvitanud enam, kas elan või mitte. Olin õnnelik, et sain terviseärevusest lahti, kuid mis mind ees ootas oli kordades hullem. Sain autismi ja depressiooni diagnoosid ning nüüd 5a hiljem, pärast sadu teraapia sessioone, haiglas viibimist ja kolme erinevat antidepressanti, võin öelda, et aeg parandab. Leidsin lõpuks antidepressandi, mis toimib, ning tunnen rõõmu elamisest ja näen helget tulevikku. Muidugi on siiani ka mitmeid kurbi/tundetuid hetki bädalas, kuid ma ei lase sellel ennast üle võtta ja tean, et homne võib kordades parem olla. Leidsin ka hooliva mehe, kes toob mu ellu väga palju rõõmu ja mõistab mind sellena, kes olen. Isegi kui sa arvad, et asjad ei lähe paremaks või sa ei leia enda kõrvale kunagi kedagi- see ei ole tõsi."

(Lisatud Vaimsuse poolt 03.06.2026)

"Mind on kooli välimuse pärast mitmeid kordi noritud ja mind alguses huvitas see aga nüüd võtsin seda teisest nurgast ja mõtlesin et aga mis see teie asi on milline ma välja näen ja kui ma ütlesin neile et mul on jumala suva mida nad arvavad siis nad lõpetasid ära"

(Lisatud Vaimsuse poolt 03.06.2026)

"Hei! Kolm kuud tagasi olin koos poisiga kui kokku läksime siis ta ütles, et ta armastab mind aga järgmisel päeval ütles ma jätan su maha ja seda ta ei julgenud isegi mulle näkku öelda vaid saatis sõnumi. See tegi väga haiget, minu järgmised 2 kuud möödusid nii, et iga kord kui ma teda nägin hakkasin sisemiselt nutma ja kõik ööd möödusid nuttes ja ma ei saanud kellelegi rääkida sest lubasin talle, et ei räägi kuna enam ma magada ei suutnud nähes hakkasin nutma ja rääkida kartsin. Kokkuvõttes olin täielikus vaimses augus siis leidsin selle inimese kellele lõpuks rääkida sest ma teadsin juba et kui ma kellelegi ei räägi pole ma enam siin. Mul olid enesetapu mõtted selleks inimeseks kellele ma lõpuks rääkida sain oli mu parim sõbranna kes oli mind küll temaga ,,paari pannud``. Ta lõpetas selle ära ja sellel hetkel oli ta see inimene kelle õlal ma nutsin sest mul oli liiga raske ma mõtlesin et suva mind pole vaja ma lähen siit maailmast ära aga mu sõbranna suutis mulle näidata milline see poiss on. Nüüdseks olen ma jõudnud sealt august natuke välja ma olen temaga jälle rääkima hakkanud ja iga õhtu enam ei nuta neid õhtuid on kus nutan aga vähem ma suudan teda jälle näha ilma sisemiselt nutma hakkamatta. Ma tean et sellel tüübil on juba uus tüdruksõber ja ta elab oma elu rahus ja kõige kurvem on veel see, et ta pole isegi vabandanud nüüd kolm kuud hiljem olen mina siin ja olen oma vaimse tervisega tegelenud ja sügavalt loodan, et ma saan sellest välja ma tean et kui mu parimat sõbrannat poleks olnud siis mind poleks kas enam, siin või ma oleksin nii suures augus et sealt enam välja ei saaks. Loodan, et kellegil nii ei juhtu ja kui peaks juhtuma siis ole sina see kes tema maha jätab ja kui jätad ütle talle seda, mitte ära kirjuta. See teeb vähem haiget. Kokkuvõtteks ma olen väga tänulik oma sõbrannale ja loodan et sellist asja ei pea keegi enam kunagi läbi elama. "

(Lisatud Vaimsuse poolt 04.06.2026)

“Ma olin alles läinud uude kooli ja polnud väga palju käinud kuni mind hakati iga päev kiusama. Vahel tuldi mulle ka füüsiliselt kallale. See oli nii halb, et sattusin sügavasse depressiooni. Ma palusin õpetajatelt abi kiusamise pärast aga mind ei aidatud. Mulle lihtsalt öeldi et ma ei paneks tähele. Öeldi ka et teised ütlevad, et ma alustan ja seda et ma küsin, et mind kiusataks mu välimuse parast jne. Asi oli nii halb, et tulin iga päev peale kooli nuttes koju. Ja ma enam ei suhelnud teistega ja lükkasin kõik endast eemale. Tänaseks ma õnneks enam pole seal koolis aga kui ma seal kandis peaks olema oma sõbraga väljas mulle tulevad need samad inimesed ette kes mind seal kiusasid ja ajavad ka mind ja mu sõpra taga. “

(Lisatud Vaimsuse poolt 05.06.2026)

“Ära kunagi karda abi küsida!”

(Lisatud Vaimsuse poolt 05.06.2026)    

"Kui ma olin umbes 13-aastane, hakkasid asjad kodus muutuma. Enne seda oli kõik enam-vähem normaalne. Me ei olnud ideaalne perekond, aga vähemalt sain ma kodus rahulikult olla.Siis kaotas isa töö.Alguses arvasin, et küll kõik korda saab. Ema ütles ka, et tegemist on ajutise olukorraga. Aga nädalatest said kuud ja kuudest aastad. Isa hakkas järjest rohkem jooma. Mida rohkem ta jõi, seda vihasemaks ta muutus.Ta ei löönud meid.Vähemalt mitte alguses.Ta lihtsalt karjus.Karjus kõige peale. Kui nõud olid pesemata, karjus. Kui toit valmis ei olnud, karjus. Kui keegi liiga kõvasti naeris, karjus. Vahel ärkasin öösel selle peale, et ta ema peale röökis.Mina istusin oma toas ja panin kõrvaklapid pähe. Kuulsin ikkagi kõike.Aasta pärast ei tahtnud ma enam koolist koju minna. Kui tunnid lõppesid, jalutasin lihtsalt mööda linna ringi. Vahel istusin bussijaamas mitu tundi. Vahel olin kaubanduskeskuses, kuigi mul polnud raha isegi vee ostmiseks.Lihtsalt kodus oli hullem.Sõbrad küsisid, miks ma kunagi kedagi külla ei kutsu.Ma valetasin.Ütlesin, et ema ei luba.Tegelikult häbenesin.Häbenesin oma isa.Häbenesin seda, et meie kodu oli täis karjumist.Häbenesin seda, et iga päev kartsin koju minna.Ühel õhtul läks asi eriti hulluks.Isa oli purjus. Väga purjus.Ta hakkas ema süüdistama kõiges, mis tema elus halvasti oli läinud. Ema püüdis rahulikuks jääda, aga see ainult ärritas teda rohkem.Järsku lendas üle köögi tass.Siis teine.Siis tool.Ma kuulsin ema nutmas.Jooksin oma toast välja ja karjusin, et ta lõpetaks.Isa vaatas mulle otsa nagu võõrale inimesele.Ta ütles midagi, mida ma ei unusta mitte kunagi“Sa oled täpselt samasugune läbikukkuja nagu su ema.”See lause jäi mulle aastateks pähe.Pärast seda hakkasin uskuma, et äkki tal on õigus.Mu hinded kukkusid.Lõpetasin trennis käimise.Lõpetasin sõpradega suhtlemise.Lõpetasin enda eest hoolitsemise.Mul oli kogu aeg tunne, et olen kõigile koormaks.Kui keegi mulle sõnumi saatis, ei vastanud ma.Kui keegi helistas, panin telefoni hääletu peale.Ma lihtsalt kadusin vaikselt ära.Kõige hullem oli see, et keegi ei märganud.Koolis olin ma lihtsalt vaikne õpilane.Kodus olin nähtamatu.Sõprade jaoks olin inimene, kes enam välja ei tulnud.Ühel hetkel hakkasin mõtlema, et äkki oleks kõigil lihtsam, kui mind üldse olemas ei oleks.Ma ei rääkinud sellest kellelegi.Iga päev panin näole naeratuse ja teesklesin, et kõik on korras.Tegelikult ei olnud.Siis juhtus midagi ootamatut.Ühel päeval kutsus klassijuhataja mind pärast tunde enda juurde. Ma arvasin, et olen midagi valesti teinud.Ta küsis lihtsalt:“Kas sinuga on kõik korras?”Ma vastasin automaatselt:“Jah.”Aga tema ei uskunud.Ta küsis uuesti.Ja siis ma murdusin.Esimest korda üle mitme aasta rääkisin kellelegi, mis tegelikult toimub.Ma nutsin nii kõvasti, et ei saanud vahepeal hingatagi.Tol hetkel tundsin ma häbi.Täna olen ma tänulik.Sest see oli esimene kord, kui keegi päriselt märkas, et ma ei ole korras.Kõik ei muutunud üleöö paremaks.Kodused probleemid ei kadunud.Isa ei lõpetanud kohe joomist.Aga vähemalt ei olnud ma enam üksi.Ja vahel ongi esimene samm välja pääsemiseks see, kui keegi märkab, et sa oled uppumas."

(Lisatud Vaimsuse poolt 05.06.2026)    

"Olin 14-aastane, kui temaga kokku sain. Tema oli 20. Alguses tundus kõik nagu muinasjutt. Ta oli hooliv, tähelepanelik ja pani mind tundma erilisena. Ma uskusin, et olen leidnud inimese, kellega tahan koos olla. Aastad läksid ja ühel hetkel kolisime kokku. Arvasin, et ühine elu teeb meie suhte veel tugevamaks.Aga ma eksisin.Mingil hetkel hakkas ta üha sagedamini kanget alkoholi jooma. Koos joomisega muutus ka tema käitumine. Ta muutus ärrituvaks, vihaseks ja kontrollivaks. Alguses olid need vaid väikesed tülid ja märkused, kuid peagi kasvasid neist välja palju suuremad probleemid.Ühel päeval tulin koolist koju ja avastasin, et meie maja on täis võõraid inimesi. Ta oli korraldanud peo ilma mulle midagi ütlemata. Olin šokis ja küsisin, mis toimub. Vastuseks sain ainult mõnitava lause:„Kas sa siis ei näe? Pime oled või?“Tundsin end ebaturvaliselt ja tahtsin sõbranna juurde minna. Hakkasin oma asju kokku panema, kuid see ajas ta vihale. Ta haaras mul kõvasti kinni ega lasknud minna. Püüdsin end vabastada, kuid siis juhtus midagi, mida ma ei unusta kunagi.Ta kägistas mind.Toas oli palju inimesi. Kõik nägid, mis toimub. Mitte keegi ei sekkunud.Lõpuks õnnestus mul majast välja saada. Arvasin, et nüüd on kõik läbi, kuid ta jooksis mulle tänavale järele. Ta hoidis mind kinni, karjus mu peale ja lõi mind kõhtu. Nutsin ja karjusin appi, kuid abi ei tulnud. Jõudsin kuidagi bussile, lootes, et saan minema. Tema tuli samuti peale, hoidis mind kinni ja jälitas edasi. Alles neljandas peatuses läks ta maha. Enne lahkumist peksis ta bussi ja karjus teiste inimeste peale.See oli vaid üks paljudest kordadest.Teine kord juhtus siis, kui tulin vanemate juurest tagasi tema juurde, et järgmisel päeval kooli minna. Juba uksest sisse astudes nägin, et ta on purjus. Ütlesin rahulikult, et ma ei soovi seekord tema juures ööbida.Sellest piisas.Ta muutus hetkega agressiivseks. Ta võttis mu telefoni ära ega andnud seda enam tagasi. Ta ei lubanud mul toast lahkuda ja hoidis mind kinni. Olin paanikas ega teadnud, mida teha. Tundsin end lõksus.Kui ta lõpuks magama jäi, otsustasin põgeneda. Hiilisin välja ja läksin sõbranna juurde. Kui ta avastas, et olen lahkunud, tuli ta sinna järele. Ta hakkas laamendama ja käitus ähvardavalt. Sõbranna vanemad kutsusid politsei, kuid teda ei saadud kätte.Selliseid lugusid on veel palju.Liiga palju.Täna olen ma endiselt temaga koos. Mitte sellepärast, et ma tahaksin, vaid sellepärast, et iga kord, kui olen proovinud lahkuda, on kõik lõppenud halvasti. Olen proovinud lugematuid kordi, erinevaid viise, kuid hirm, surve ja tema reaktsioonid on mind alati tagasi tõmmanud.Kõige raskem on see, et ma ei tunne, et saaksin oma vanemate poole pöörduda. Pärast esimest juhtumit ütlesid nad mulle, et ma ei tohi temaga enam suhelda. Ma kardan nende pettumust ja reaktsiooni.Need kaks aastat on olnud minu elu kõige raskem aeg. Olen kaotanud osa iseendast. Olen elanud pidevas hirmus, kurbuses ja teadmatuses. Vahel tundub, nagu oleksin langenud sügavasse musta auku, kust väljapääsu ei ole näha.Aga kusagil enda sees tean ma siiski üht asja.See, mida ma olen pidanud taluma, ei ole armastus.Ja ükskõik kui pime see auk ka ei tunduks, mitte keegi ei peaks sinna jääma üksi."

(Lisatud Vaimsuse poolt 08.06.2026)    

"Mul on olnud mitu aastat tervise ärevus eelmine suvi oli see koige jubedam ma ei suutnud magada kuna võpatasin koguaeg üles(närvisusteem oli taiesti ara kurnatud) tahtsin koguaeg kiirabi kutsuda kui midagi oli nutsin ja värisesin iga päev jube.. kuid kui hakkasin vaimse tervise oe juures kaima laks paremaks ning käsin arsti juures mis oli koige parem otsus. Tema analüüsis mu hirme ja nii-öelda haigusi ningi sain suure rahu.

See on siiani natuke alles kuid olen kõvasti paremaks selle saanud ning olen proovinud 2 antidepresante. Teadke te ei ole üksi ja kindlasti otsige endale abi: psühholoog, vaimse tervise õde, kliiniline psühholoog ning ka kooli psühholoog."

(Lisatud Vaimsuse poolt 25.06.2026)    

"Olen kiusamise/mõnitamise all kannatanud terve põhikooli aja. Kui algselt ainult naerdi ja tehti väikseid kommentaare, siis viiendast klassist asi süvenes. Ei olnud enam paar klassiõde ja klassivenda, kellele ma millegi pärast alati ette jäin, vaid olid juba nende sõbrad ning nende sõprade sõbrad teistest klassidest.Kõige enam on mulle meelde jäänud korrad, kus on sööklas öeldud „Näe vaal jälle õgib", või on koolipeal naerdud mu üle mööda minnes. Kõige sügavama jälje jättis kord, kus üks poiss, keda tol ajal ma ei teadnud, kirjutas koolis mu peakohale tahvlikriidiga „Paks" ning tõmbas joone mu pea kohale. Mäletan igat korda, mis end õhtul magama nutsin ja ei suutnud hommikuti kooli minna.Peale kahte aastat olid mu hinded langenud neljadelt ja viitelt alla igasugust arvestsust ning vaimselt olin täiesti läbi omadega. Haiget tegi mulle rohkem see, et koolis oli õpetajatel ja direktoril täiesti ükskõik ning nad lubasid koguaeg nendega sellel teemal rääkida, aga ühtegi muutust ei tulnud.Praeguseks alustan uut teekonda gümnaasiumis ja olen meeletult õnnelik, et sain sellisest keskkonnast välja ning olen ennast vaimselt tagasi korda saanud.Tahan enda looga teistele anda killukese seda, mida mul endal siis ei olnud, julgust. Julgust enda eest seista ning ennast kaitsta, julgust mitte alla anda ka kõige raskemas hetkes ning julgust olla sina ise."

(Lisatud Vaimsuse poolt 29.06.2026)    

"Tere, olen 14-aastane tüdruk.

Mind on kiusatud peaaegu 9/10 aastat koolis ja mul on olnud ka internetikiusamist. Tehti Snapchatis eraldi grupp veel selleks, et mind kiusata – nagu seal ei olnud 1 inimene või 2, seal oli megapalju neid. Mind kiusati mu välimuse pärast jne. Veel levitati minust videot terve kooli peale ja esimeses klassis pandi mu riided prügikasti ning koolikott duširuumi. Pool klassi siiani vihkab mind, mul pole eriti sõpru koolis. Üks inimene vihkab mind siiani – ta on ka ise seda maininud. Internetikiusamine läks nii hulluks, et vanemad pidid kooli politsei kutsuma. Ma olin peaaegu läbikukkumas, kuna ma ei jaksanud, aga sain rääkida koolipsühholoogiga ja nüüd on enam-vähem korras."

(Lisatud Vaimsuse poolt 29.06.2026)    

"Sa ei ole üksi.

Sa oled hea inimene."

(Lisatud Vaimsuse poolt 01.07.2026)    

"Tsau tsau, olen Geidy, kes tahab enda kogemusi jagada ja kuidas ma kiusajatest lahti sain. Mind hakkati kiusama juba 2. klassis, kui ma olin vaid 8a, algul ma sain enda klassiga tegelikult väga hästi läbi aga noh seli ka alles 1. klassis. Esimene põhjus miks mind ültse kiusama hakkati oli sellepärast kuna mul oli sellel ajal väga väga palju tedretäpp näol ja kättel. Algul mind kiusati ainult sõnadega öeldi, et miks need nii rõvedad on ja, et kas ma olen sookoll et mul sellised asjad näo ja kätte peal on. See õnneks kestis vähe kuna siis oli koroona pandeemia ja koolid läksid kinni. Kolmanda klassi alguses oli suht rahulik ja enamus ajast suhtlesid minuga siis kui neil oli vaja midagi. 3. klassi keskel kuskil minu mäletamist oli see kevad. Igatahes esimest korda 3.klassis proovisin ma teiste sõpradega suitsu… ja siis veel eekad ehk meie väljendis kimud.Need sellel ajal ei olnud nii populaarsed aga neid sai ka vahel harva tehtud. Koolis hakkasid klassikaaslased mind slp kiusama kuna ma julgesin proovida suitsu, sest nad olid ju nii korralikud,et nad ei teinud isegi kärpsele liiga. Läks aega mööda ja igapäev juhtus vahemalt midagi,vahel tõugati treppide peal või kooli koridoris. Vahel sain isegi kellegilt mööda minnes käega vastu silma.4-6 klassis kiusati mind nii klassikaaslased kui ka mõned õpetajad. mäletan seda päeva nii hästi kui suur viha mul enda klassi peale tekkis. (Meil hakkas keka tund ujulas, mäletan veel kuidas ma armastasin 4kl unicorne ja mul oli spordikott unicorniga, ja ma mäletan neid pilke kui ma riietus ruumi sisse astusin ja kuidas kõik hakkasid sosistama ja näppuga minu peale näitama ja narrima kui titt ma olen et ma ikka veel unicorni kottiga käin. Sest neil kõigil oli adidase või nike kottid, mind solvati väga palju keha pärast kuna mul olid nende arust, liiga suured kintsud ) Kuna see kiusamine muutus nii tihedaks, et ma ei tahtnud enam koolis käija ja mul tuli väga suur hirm nende ees, ja noh siis ma juba hakkasin rohkem ja rohkem enda probleeme suitsetamise alla matma ja kui mu klassikaaslased teada said hakkas 5. klassis kõik allamägeminema. Mul tiriti vahel juukseid, räägiti seljataga igast jama, valetati minu kohta ja siis hakkasid koolis õpetajad minust teisiti arvama, et just mina olen see halb eeskuju.Ma hakkasin vähem tundides käima ja väga palju suurtemate klassidega hängima ja lasin nendega tunde koos üle aga nad olid ka aint minuga slp, et eekat saada, kuid mida rohkem ma sain suurtematel kombeid seda rohkem ma hakkasin iseseisvamaks minema ja kui mu ema pani tähele,et ma ei käi üldse koolis enam ja alati oli mul mingi vabandust välja mõeldud, et koju jääda.Siis ta võttiski kooliga ühedust rääkisime mis siis tehtud on ja lootes, et asi laabub ja saab korda aga kool ei teinud eriti midagi ja lõpuks hakkati mind rohkem narrima, et miks ma kittupunn ja valetaja olen..Mõned õpetajad aladasid mind klassi ees, toodi kogu aeg minu hindeid esile ja kuidas ma riietun ja päris palju hakkas üks õpetaja mind teiste tüdrukutega võrdlema, kui head nad on ja kui paju nad pingutavad ja isegi kui ml koduõppe oli vingus see õpetaja, et miks ma valisin teise aine kus ma olen nõus käima. Rääkis kogu aeg kui palju ma olen teistest maha jäänud ja millised teised on ja milline mina olen. Nagu tf, Peale seda hakkas siis mul tekkima vaikselt, depresioon ja ärevus..seda vâhem ja vâhem ma hakkasin koolis käima ja.. ma sain mittu märkust kui ma kas või korraks dressipükse kantsin samalajal kui pooltel olid jalas dressid ja neile ei tehtud midagi. isegi mu käsitöö õpetaja ütles et kas ma kardan kudumis vardaid, et ma koolis ei käi.Lõpuks kui tuli 6klassis uus klassijuhataja hakkas kiusamist vähemaks jääma. minu uus klassijuhataja tahtis suht kiirelt asja lahendad. Ja ta ss võttis kõik tüdrukud ja ka minu, minu jaoks oli imelik see et mitte ühtegi ema ega isa kooli ei kutsutud. Nagu ma tean siis kiusajad teevad alati täiskasvanute ees head nägu ja hakkavad kõike tagasi ajama.. ml oli selle kiusamisega juba nii palju julgust tulnud, et hakkata enda eest seisma. Nad valetasid, et nad pole midagi teinud ja neid suht usuti ka.. lõpuks ma karjusin neile näkku mida nad tegelikult minuga teinud on ja kaua nad mind kiusanud on. siis hakkas vaikselt asi muutuma, kiusamine kadus ära kuna ma hakkasin neile rohkem vastu ütlema, mida ma neist arvan. Ma tahtsin poole aasta pealt koduõppele minna, ja ütlen ausalt, et see aitas väga palju. Alati ei pea andestama kiusajatele.Mina ei ole suutnud neile andestada siiamaani kuna see mis nad tegid rikkus päris palju mu vaimset tervist. Sellega kaasnes stressi mis kasvas aina rohkem ja rohkem hakkasin probleeme matma suitsetamise alla, mis tõi mängu sõltuvuse ja palju halbu harjumusi. Mida rohkem aega edasi läks seda rohkem ma hakkasin eemale hoidma oma klassikaaslastest ja minu jaoks oli koduõppe sellel ajal kõige parem valik.. Algul oli raske aga koolis aitas väga palju mind muusika kuulamine .. mul hakkas tasapidi pinget ära kaduma ja peale seda ma julgesin rohkem koolis käia."

"(Lisatud Vaimsuse poolt 03.07.2026)    

"Mind kiusati põhikoolis esimesest kuni neljanda klassini, pärast seda ma lahkusin koolist. Kiusamine oli nii vaimne kui ka füüsiline.Vaimne kiusamine tähendas pidevat solvamist ja halvustamist väga erinevatel teemadel. Ma ei taha neid täpseid sõnu ega olukordi isegi uuesti välja tuua, sest need on mulle endiselt valusad.Füüsiline kiusamine oli aga veelgi tõsisem. Mind lükati vastu seina, lükati trepist alla ning selle tagajärjel sain ma vigastada – mul oli jala luumurd ja peapõrutus. Ühel korral lükati mind ka autoteele. Õnneks sel hetkel autosid ei tulnud ja ma ei saanud autolt lööki, kuid olukord ise oli väga ohtlik.See kõik jättis mulle sügava jälje. Ma mäletan neid sündmusi väga selgelt, sest need kogemused ei kao lihtsalt ära. Minu jaoks on selline käitumine täiesti vastuvõetamatu ja raske mõista.Tänaseks on need samad inimesed püüdnud minuga uuesti suhelda ja vabandada. Kuid ma ei ole suutnud neile andestada, sest ma ei mõista endiselt, miks nad üldse nii käitusid."

(Lisatud Vaimsuse poolt 05.07.2026)    

"Mul on nagu vahest nii raske ja ei tea mida teha ja mul on eneka mõtted ka vahest ma käin pshüholoogi juures ka aga no mde see ei aita eriti no ma tean et mul ärevus ka aga sellega on mul koos kuumahood ja ma ärkan põhimõtteliselt iga päev 4 viie aeg hommikul üles ja mde mida teha enam"

(Lisatud Vaimsuse poolt 23.07.2026)    

"Palun ära jää oma murega üksi. Abi küsimine on kõige julgem tegu mida inimene kunagi teha võib. Seni kuni julgust kogud, jää tugevaks, isegi kui oled väsinud ja võitle vapralt edasi! Sa oled armastatud ja vajalik, ära lase enda meelt muuta mitte kellelgi."

(Lisatud Vaimsuse poolt 03.08.2026)    

"Kui läksin viiendasse klassi, olid minu sõbrad järsku minu vastu ja ma ei teadnud mis pärast. Sõpradele tõin reisilt kaasa küünlad ning kingitused võeti vastu ka imelikult ja üleolevalt. Sealt läks asi aina hullemaks ja see kes pidi minu sõber olema läks ka nendega kaasa. Üks neist oli nii öelda liider kes pani mu teisi sõpru, minu ja tema grupi vahel valima. Aasta lõpu poole läks asi paremaks, liider jäi oma grupiga, aga ikkagi pilke sain.

Fast forward 2025 suvesse, oli mõned nädalad ennem kuuendat klassi ja otsustasime 3 klassikaaslasega pidžaamapeo teha, siis oli kõik korras...

Kuniks oli 1. september ja mu sõbrad ei olnud enam mu sõbrad, alguses oli lihtsalt tunda, et mind eriti sinna ei soovita, aga asi ainult süvenes. Talveks olin pmst täitsa välja visatud ja asensatud. Mul oli nii raske olla, korduvalt süüdsitasin ennast ja nutsin vanematele, et ma ausalt pole mitte midagi teinud. Tegu oli samade tüdrukutega kes eelmisel aastal samamoodi tegid. Kahe tüdrukuga sain ainult siis suhelda kui kolmandat polnud. Väljaspool kooli oli nende kahega kõik ok ja koolis ei saanud isegi teretada.

Lähen järgmisesse klassi mitte eriti suurte ootustega, aga kunagi ei tea mis ees ootab :) "

(Lisatud Vaimsuse poolt 04.08.2026)  

Ma ei tea, kust täpselt alustada, sest tundub, et olen terve elu pidanud lihtsalt ellu jääma Aga ma arvan, et kõik hakkas sellest, kui ma läksin esimesse klassi Juba esimesest klassist saadik olin ma koolis see laps, keda kiusati. Mind mõnitati, alandati ja naerdi välja peaaegu iga päev. Kõige rohkem tegi haiget see, et vahel ei tulnud need sõnad ainult teistelt õpilastelt, vaid ka õpetajatelt.Ma olin alles väike laps ja ma ei saanud aru, miks minuga nii tehakse. Hakkasin väga kiiresti arvama, et äkki ongi minus midagi valesti. Kui sulle aastaid järjest öeldakse halbu asju, siis lõpuks hakkadki neid uskuma. Kui koolipäev läbi sai, ei olnud mul kahjuks ka kodu, kuhu rõõmuga minna. Kodus ei olnud rahu ega turvatunnet. Ma ei teadnud, mis tunne on kasvada üles teadmisega, et sind armastatakse tingimusteta. Selle asemel elasin ma pidevas hirmus. Ma ei saanud olla lihtsalt laps. Ma pidin kogu aeg mõtlema sellele, mis järgmisena juhtuda võib. Mäletan, et juba umbes kaheksa aastaselt hakkasin kodust ära jooksma. Mitte sellepärast, et oleksin tahtnud kellelegi haiget teha, vaid sellepärast, et ma lihtsalt tahtsin korraks hingata. Vahet polnud, kuhu ma läksin peaasi, et ma ei oleks seal, kus mul oli valus. Mida vanemaks ma sain, seda rohkem sulgesin ma ennast teiste eest. Ma lõpetasin oma tunnetest rääkimise, sest tundus, et keegi ei usu mind nagunii. Naeratasin siis, kui pidin, ja ütlesin, et kõik on hästi, kuigi tegelikult ei olnud. Kui olin kümneaastane, hakkasin end enesevigastama. Ma tean, et paljud inimesed ei saa sellest aru. Aga minu jaoks ei olnud see tähelepanu otsimine. See oli viis, kuidas ma proovisin toime tulla valuga, mida ma ei osanud mitte kellelegi sõnades kirjeldada. See tundus tol hetkel ainus asi, mis aitas mul edasi olla. Seitsmenda klassi lõpus juhtus minuga midagi, mis muutis mind veel rohkem. Mind kasutati seksuaalselt ära. Ma ei oska siiani päriselt kirjeldada, mida see minuga tegi. Tundsin ennast täiesti katkisena. Ma süüdistasin pikka aega iseennast, kuigi tegelikult ei oleks ma pidanud seda kunagi tegema. Pärast seda tuli minu esimene enesetapukatse, sest ma lihtsalt ei suutnud enam selle kõigega toime tulla. Tegelikult tundsin ma juba esimesest klassist saadik, et midagi on valesti. Ma ei mäleta, et oleksin olnud päriselt õnnelik laps. Mul ei olnud sellist lapsepõlve, mida iga laps väärib. Selle asemel õppisin ma liiga vara, mis tunne on karta, nutta ja loota, et järgmine päev tuleb natukenegi kergem. Depressioon diagnoositi mul alles 15 aastaselt. Tagasi vaadates oleks see pidanud juhtuma palju varem. Ma olin aastaid püüdnud abi saada ja märku anda, et mul on raske, aga väga tihti tundsin, et keegi ei võta mind tõsiselt. See tegi haiget. Lõpuks läks vaimselt nii raskeks, et ma ei suutnud enam koolis käia. Ma jäin kaks korda klassi kordama. Inimesed nägid ainult puudumisi, aga nad ei näinud seda, kui raske oli mul üldse hommikul voodist tõusta ja päeva alustada. Õnneks vahetasin lõpuks kooli. See muutis palju. Praeguses koolis tunnen ma ennast palju turvalisemalt. Seal ei ole kiusamist. Mul on inimesed, kellega ma saan hästi läbi, ja ma ei pea iga päev kartma kooli minna. See võib mõne inimese jaoks tunduda väike asi, aga minu jaoks tähendab see väga palju. Umbes viis kuud tagasi oli mul veel üks enesetapukatse. Ma olin lihtsalt nii väsinud. Mitte elust, vaid sellest valust, mida olin endaga nii kaua kaasas kandnud. Kõik mälestused, kõik traumad ja kõik need aastad, mis minult ära võeti, tundusid liiga rasked. Täna olen ma 16 aastane. Kõik ei ole veel korras ja ma ei hakka kunagi teesklema, et on. Mõni päev on siiani väga raske. Aga võrreldes sellega, kus ma kunagi olin, olen ma teinud väga pika tee. Lõpuks sain ma abi, mida olin aastaid oodanud. Ma alles õpin, kuidas paraneda. Ma alles õpin uskuma, et ma väärin head elu. See ei juhtu üleöö, aga vähemalt liigun ma õiges suunas. Minu kehal on palju arme. Inimesed küsivad vahel, kas ma kahetsen neid. Minu vastus on alati olnud, et ei. Mitte sellepärast, et ma soovitaks kellelgi ennast vigastada, vaid sellepärast, et need armid on osa minu loost. Need meenutavad mulle, et isegi kõige raskematel hetkedel jäin ma ellu. Kui ma olen midagi õppinud, siis seda, et ükski inimene ei peaks oma valu üksi kandma. Abi küsimine ei tee kedagi nõrgaks. Vastupidi vahel on see kõige julgem asi, mida inimene üldse teha saab. See on minu lugu. See ei ole ilus ega lihtne. Aga see on päris

. Ja kõige tähtsam on see, et vaatamata kõigele olen ma ikka veel siin ning püüan iga päev leida põhjuseid edasi liikuda. 

(Lisatud Vaimsuse poolt 04.08.2026)  

Lowkey on kiusatud juba umbes neljandast klassist peale, ärevus hakkas tulema umbes seitsmendas. Ei ole päeva, kus poleks p2evadlabi lis nutnud vms. Ülemõtlemine on ka siukene karm teema. Sõprade vähesus on raske, kuna üldsegi ei ole motivatsiooni käia väljas või üldsegi midagi teha. 

(Lisatud Vaimsuse poolt 04.08.2026)

Kui läksin viiendasse klassi, olid minu sõbrad järsku minu vastu ja ma ei teadnud mis pärast. Sõpradele tõin reisilt kaasa küünlad ning kingitused võeti vastu ka imelikult ja üleolevalt. Sealt läks asi aina hullemaks ja see kes pidi minu sõber olema läks ka nendega kaasa. Üks neist oli nii öelda liider kes pani mu teisi sõpru, minu ja tema grupi vahel valima. Aasta lõpu poole läks asi paremaks, liider jäi oma grupiga, aga ikkagi pilke sain.

Fast forward 2025 suvesse, oli mõned nädalad ennem kuuendat klassi ja otsustasime 3 klassikaaslasega pidžaamapeo teha, siis oli kõik korras...

Kuniks oli 1. september ja mu sõbrad ei olnud enam mu sõbrad, alguses oli lihtsalt tunda, et mind eriti sinna ei soovita, aga asi ainult süvenes. Talveks olin pmst täitsa välja visatud ja asensatud. Mul oli nii raske olla, korduvalt süüdsitasin ennast ja nutsin vanematele, et ma ausalt pole mitte midagi teinud. Tegu oli samade tüdrukutega kes eelmisel aastal samamoodi tegid. Kahe tüdrukuga sain ainult siis suhelda kui kolmandat polnud. Väljaspool kooli oli nende kahega kõik ok ja koolis ei saanud isegi teretada.

Lähen järgmisesse klassi mitte eriti suurte ootustega, aga kunagi ei tea mis ees ootab :)