ASUTAJATE LOOD 

Oeh, kust alustada. Kiusamine algas juba algklassides. Nagu ikka, hoidsin kõik enda sees. Oli üks kindel seltskond, kes minu kallal oli. Seal oli nügimist ja pidevat mõnitamist, kuid õnneks mitte sellist füüsilist vägivalda nagu tänapäeval vahel näha on, kus noored inimesi päriselt läbi peksavad.

See sama seltskond mõtles minu kohta välja igasuguseid lugusid ja levitas neid tervele koolile. Ma ei hakka täpsemalt rääkima, millest need jutud olid, aga need ei olnud sugugi normaalsed. Õnneks hakkasid need levima alles umbes 4.–5. klassis, kuid ka siis oli koolis käimine väga raske. Igapäevane narrimine, pilgud ja tunne, nagu tahetaks sind lihtsalt maailmast kustutada, jätsid oma jälje.

Alles viimastel aastatel läks olukord natuke paremaks, umbes 8.–9. klassi lõpuks oli juba okeim. Kuigi päris normaalne see siiski ei olnud. Tänu kõigele sellele ei tahtnud ma enam koolis käia. Jätsin kõik enda sisse ega rääkinud sellest kellelegi. Loomulikult oli see halb mõte ja tegelikult oleks pidanud alati rääkima.

Ma olin väga all. Motivatsioon õppida kadus, kooli minna ei tahtnud ja ka klassikaaslastega suhtlemine kadus ära. Ikka mõtlesin ka mina enda nii-öelda lõpetamise peale, kuid siiski on elus elamine parem, kui anda neile, kes su elu ära rikuvad, see heaolu.

Minu jaoks hakkas kiusamine ilmet võtma kuuendas klassis, kui olin uus tüdruk uues koolis. Juba esimeses inglise keele tunnis visati mind tatikuulidega. See oli minu esimene päris kokkupuude kiusamisega.

Järgmistel aastatel muutus asi hullemaks ja tähelepanu läks minu välimusele. Mulle pandi hüüdnimesid, näiteks „jõehobu“. Kõige valusam mälestus on sellest, kui tahtsin tunnis oma kohale istuda, aga üks poiss oli pannud toolile kilekoti ja sildi kirjaga: „Jõehobud siin ei istu, muidu rasv tilgub maha.“

Minu kool ei osanud olukorda lahendada ning muutus tuli alles siis, kui mu isa ähvardas politseiga. Põhikooli lõpuklass oli kõige raskem aeg — avalik mõnitamine kadus, kuid pilgud ja hinnangud jäid.

Eksamistressi ja pideva ebakindluse tõttu tekkisid mul ka vaimse tervise probleemid, mis ajaga aina süvenesid. Minu murdepunkt saabus viis kuud enne eksameid, kui proovisin endalt elu võtta ning jooksin korduvalt kodust ära.

Jään alati tänulikuks oma emale, kes rebis tabletid mu käest ja istus minuga vannitoa põrandal isegi kõige raskematel hetkedel.

Tänaseks olen ma õppima asunud Audentese e-kooli. Miks just e-õppesse? Sellepärast, et lootus, et keegi sind seal kiusaks, on väga väike. Samuti aitab see vältida ärevust inimestega suhtlemisel. Olen tubli ja eeskujulik õppija ning kõik mu hinded on jõudnud 4-de ja 5-deni. Olen ka tööd teinud erinevates firmades, tegelenud reklaamiga ning huvitun finantsmaailmast. Samuti ei saa ma mainimata jätta muusikat, sest see on minu jaoks ikkagi üks peamisi asju elus. Võin isegi väikese vihje anda, et üks album on juba üleval ja neid tuleb tulevikus veel juurde. Kui ma vahel meenutan seda kiusamist ja enda toonast vaimset seisundit, siis näen seda omamoodi õppetunnina. Eks me kõik ole vähemalt korra elus olnud raskes kohas. Kõik inimesed on erinevad ja kogevad elu omamoodi. Tunnen, et olen nüüd palju tugevam kui varem. Kui kunagi oli minu enesehinnang ilma naljata alla igasuguse miinimumi, siis nüüdseks on see tõusnud täiesti teisele tasemele. Olen suur maailma parandaja ning tahan alati kõigile olemas olla, pakkuda abi ja inimesi kuulata. Samas tean, et ma ei jõua igale poole ning lõpuks võib see ka mind ennast rajalt maha lükata.

Loodan siiralt, et selle veebisaidiga tunnevad kõik ennast turvaliselt ja hästi, et jagada oma kogemusi, mõtteid või probleeme. Sest tegelikult ei ole meist keegi üksi.

Tänaseks käin Tallinna Nõmme Gümnaasiumis ning sihin tähtede poole. Kooliväliselt tegelen ürituste korraldamisega ja räägin avalikult oma kogemustest kiusamise ning vaimse tervise teemadel. Tulevikus soovin saada ajakirjanikuks ja elu täiel rinnal nautida, sest mida vähem sind kotib seda rohkem sa elad. Kui sa tunned end minu loos ära ja tead, et vajad abi, siis oleme koos Vaimsusega lisanud ka kontaktid (Peaasi,Lasteabi)  juhuks, kui vajad tuge ega oska seda ise leida.Minu ebakindlus ei ole küll täielikult kadunud, kuid aja jooksul on olukord palju paranenud. Paranemine ei tulnud üleöö — sellele aitasid kaasa aeg, toetavad inimesed ja teiste kannatlikkus minu kõrval ka kõige raskematel hetkedel.  Pean tänama ka enda kaasasutajat Mattiast, ta tuli mu ellu õigel ajal ja toetas mind läbi kõige raskemate hetkede.